Alumiinium on keemiline element, mille sümboliks on Al ja järjekorranumber 13. See on kerge, pehme, plastiline, sepistatav, kergesti töödeldav, valatav, venitatab anodeeritav ning peegeldab valgust. Elemendi avastas 1825. aastal H.C. Oersted ning puhtal kujul sai seda esmakordselt 1827. aastal F. Wöhler. Tööstuslikult on seda toodetud alates 19. sajandist.

Levinumad alumiiniumisulamid kasutavad vaske, magneesiumi, räni, mangaani ja tsinki. Alumiiniumsulamid jagunevad kaheks:
• Tootmismeetodi järgi (survetöötlus või valu)
• Kuumtöötluse järgi (termiliselt töödeldud või termiliselt töötlemata)

Alumiinium on maakoores kõige enam levinud metall (8,13%) Reeglina leidub seda erinevate ühenditena – põldpaos, vilkudes ja teistes mineraalides. Enamiku taimede kuivaines leidub u. 0,02% alumiiniumi, ehkki vajalik on element vaid üksikutele taimedele – näiteks hüdrofüütidele nagu teepõõsas, mille puhul puudus põhjustab lehekloroosi. Suured alumiiniumikogused on taimedele toksilised. Inimesed omastavad samuti alumiiniumi, see akumuleerub kõhu- ja kilpnäärmes, maksas, põrnas, neerudes ja veres. Alumiiniumi üleküllus tingib fosfaatide omastamise vähenemise ning vähendab ka hemoglobiini kogust. Alumiinumiühendid parandavad vere hüübimist, kahjustavad närvisüsteemi ning alumiiniumipulber on kahjulik hingamisteedele.

Viimastel aastatel moodustab ümbertöödeldud alumiinium kuni 25% kogu maailmas kasutatavast alumiiniumist.
Euroopas peavad alumiinium ja selle ühendid vastama järgmistele standarditele: EN 1780-1, EN 1780-2, EN 1780-3. Vastavalt standardile LST EN 573 tähistatakse tehniliselt puhas alumiinium tähisega Al ning numbriga, mis märgib alumiiniumisisaldust protsentides.
Venemaal tähistatakse puhast alumiiniumi tähega A ning numbriga, mis näitab väh 99% alumiiniumi protsendiosa; näiteks tähis A99 tähendab, et materjalis on 99% alumiiniumi.